Alates 1930. aastate lõpust hakkasid Suurbritannia, Saksamaa, USA ja teised riigid supersulamit uurima. Teise maailmasõja ajal jõudis uute lennukimootorite vajaduste rahuldamiseks supersulami uurimine ja kasutamine jõulise arengu perioodi. 1940. aastate alguses lisas Suurbritannia esmakordselt 80Ni-20Cr sulamile väikese koguse alumiiniumi ja titaani, et moodustada tugevdamiseks γ-faas, ning arendas välja esimese niklipõhise sulami, millel on kõrgem kõrge temperatuuritugevus. Samal ajal, et kohaneda kolb-aeromootorite turboülelaadurite väljatöötamisega, hakati USA-s valmistama labasid Vitalliumi koobaltipõhise sulamist.
Ameerika Ühendriikides töötati välja ka reaktiivmootorite põlemiskambrite valmistamiseks nikli baasil sulam Inconel. Hiljem lisasid metallurgid sulami kõrge temperatuuri tugevuse edasiseks parandamiseks niklipõhisele sulamile volframi, molübdeeni, koobalti ja muid elemente, et suurendada alumiiniumi ja titaani sisaldust, ning töötasid välja rea sulamiklasse, näiteks nagu Briti "Nimonic", Ameerika "Mar-M" ja "IN" jne. Nikli lisamise teel on välja töötatud mitmesuguseid supersulameid, nagu X-45, HA-188, FSX-414 ja nii edasi, volfram ja muud elemendid koobaltipõhisteks sulamiteks. Koobaltiressursside puudumise tõttu on koobaltipõhiste supersulamite väljatöötamine piiratud.
1940. aastatel töötati välja ka rauapõhised supersulamid. 1950. aastatel toodeti A-286 ja Incolo 901. Kuid halva kõrge temperatuuri stabiilsuse tõttu arenesid need alates 1960. aastatest aeglaselt. Nõukogude Liit alustas "Ð" klassi niklipõhiste supersulamite tootmist umbes 1950. aastal ning hiljem toodeti "ÐÐ" seeria deformeeritud supersulameid ja
